Asper Biotech

Autosoom-dominantse optilise atroofiaga seotud mutatsioonide analüüs

Autosoom-dominantse optilise atroofia geenitesti abil on võimalik kindlaks määrata 118 haigusseoselist mutatsiooni, mis kõik paiknevad OPA1 geenis.

Optiline atroofia on pärilik optiline neuropaatia, mille puhul on tegemist kaasasündinud nägemisnärvi kahjustusega. Haigus võib päranduda autosoom-dominantsel (sagedasem) või autosoom-retsessiivsel teel. Optiline atroofia algab enamasti juba 4-6 aasta vanuses, kuid haiguse aeglase arengu tõttu võidakse see diagnoosida alles hilises täiskasvanueas nägemisteravuse halvenemise tõttu. Optilise atroofia avaldumise põhjuseks on optilise närvi progresseeruv kahjustus, mille puhul hävivad reetina ganglionirakud. Haigestumise sageduseks on 1:50 000.

Bardet-Biedli sündroomiga, McKusick-Kaufmani sündroomiga, Borjeson-Forssman-Lehmanni sündroomiga, Alströmi sündroomiga ja Albrighti päriliku osteodüstroofiaga seotud mutatsioonide analüüs

Antud geenitesti abil on võimalik kindlaks teha 313 mutatsiooni 14 erinevas geenis (BBS1, BBS2, BBS3, BBS4, BBS5, BBS6, BBS7, BBS8, BBS9, BBS10, BBS12, PHF6, ALMS1 ja GNAS1). Mutatsioonid nendes geenides on seotud Bardet-Biedli sündroomiga, McKusick-Kaufmani sündroomiga, Borjeson-Forssman-Lehmanni sündroomiga, Alströmi sündroomiga ja Albrighti päriliku osteodüstroofiaga.

Bardet-Biedli sündroomi diagnoosimiseks on tarvis vähemalt nelja sümptomi üheaegset esinemist järgnevast loetelust: retinaalne düstroofia, polüdaktüülia, ülekaalulisus, neerukahjustused, hüpogenitalism, õpiraskused. Progresseeruv nägemise halvenemine algab juba enne 7-8 eluaastat. Haigus pärandub autosoom-retsessiivsel teel ja selle esinemissageduseks on 1:100 000. Bardet-Biedli sündroom on seotud mutatsioonidega 12 erinevas geenis (BBS1 kuni BBS12).

McKusick-Kaufmani sündroomi (MKS) iseloomulikud sümptomid on polüdaktüülia, kaasasündinud südamerike, suguelundite väärarengud. MKS pärandub autosoom-retsessiivsel teel. Haigust põhjustavad mutatsioonid MKKS geenis. Haigust esineb peamiselt Amishi populatsioonis, kus selle sageduseks on 1:10 000.

Borjeson-Forssman-Lehmanni sündroomi iseloomustab vaimne mahajäämus, ainevahetushäired, epilepsia, hüpogonadism, ja näo düsmorfism. Hilises lapseeas võib tekkida ülekaalulisus ja täiskasvanueas günekomastia. Selle sündroomiga on seotud ka nägemishäireid. Haigus on päritav X-liitelisel retsessiivsel teel ja põhjustatud mutatsioonidest PHF6 geenis.

Alströmi sündroomi puhul on sümptomiteks reetina kolvikeste-kepikeste düstroofia, progressiivne sensoneuraalne kuulmislangus, kardiomüopaatia, insuliini resistentsus, ülekaalulisus, vaimne mahajäämus, progresseeruv maksa ja neerude alatalitlus. Meestel võib esineda hüpogonadism. Kolvikeste-kepikeste düstroofia on progressiivne ja lõpeb pimedaks jäämisega. Haigus pärandub autosoom-retsessiivsel teel ja seda põhjustavad mutatsioonid ALMS1 geenis.

Albrighti sündroomi (AHO) puhul võivad kliinilised sümptomid varieeruda suures ulatuses hõlmates nii kääbuskasvu, brahhüdaktüüliat, ülekaalulisust, näo ja kaela kuju iseärasusi, kui ka lihase luustust ehk ossifikatsiooni. Mõningatel juhtudel esineb ka vaimset mahajäämust. Eristatakse erinevaid haiguse vorme, sõltuvalt sellest, kas esineb resistentsust parathormooni (PTH) ja teiste hormoonide, nagu türeotropiin (TSH) suhtes või mitte. Haigus on päritav autosoom-dominantsel teel ja põhjustatud mutatsioonidest GNAS1 geenis.

Kanapimedusega seotud mutatsioonide analüüs

Kanapimeduse geenitesti abil on võimalik kindlaks teha 159 mutatsiooni 11 erinevas geenis (RHO, PDE6B, GNAT1, CABP4, GRM6, SAG, NYX, CACNA1F, CACNA2D, GRK1 ja TRPM1).

Kanapimeduse hulka kuulub rühm haigusi, mida iseloomustab mitteprogresseeruv halvenenud hämaras nägemine. Test on välja töötatud kolme erineva kanapimeduse vormi määramiseks: autosoom-dominantse, autosoom-retsessiivse ja X-liitelise kanapimeduse kindlakstegemiseks.

Kornea düstroofiaga seotud mutatsioonide analüüs

Kornea düstroofia geenitesti abil on võimalik kindlaks teha 333 mutatsiooni 13 erinevas geenis: (COL8A2, TGFBI, VSX1, CHST6, KRT3, KRT12, GSN, TACSTD2, CYP4V2, SOD1,TCF8/ZEB1, SLC4A11, UBIAD1).

Kornea düstroofia hulka kuulub terve rida haigusi, mis on põhjustatud kornea mittepõletikulisest või mittenakkuslikust kahjustusest. Erinevad kornea düstroofia vormid klassifitseeritakse epiteeli, strooma ja endoteeli düstroofiateks. Haigus avaldub tavalistelt esimese 20 eluaasta jooksul. Haigust iseloomustab progresseeruv nägemise halvenemine, millele lisandub olenevalt haiguse alatüübist mitmesuguseid teisi sümptomeid. Haiguse erinevate alatüüpide esinemissagedus varieerub suurtes piirides.

Leberi kaasasündinud pimedusega seotud mutatsioonide analüüs

LCA geenitestiga on võimalik kindlaks teha 641 haigusseoselist mutatsiooni kokku 13 erinevas geenis (AIPL1, CRB1, CRX, GUCY2D, LRAT, TULP1, MERTK, RPE65, RPGRIPI, CEP290, RDH12, LCA5 ja SPATA7).

Leberi kaasasündinud amauroos on retinaalse düstroofia üks raskemeid vorme, mis põhjustab raskeid nägemiskahjustusi või pimedaksjäämist juba looteeas või lapse esimestel elukuudel. Haigus on geneetiliselt heterogeenne, mutatsioone on leitud kolmeteistkümnes erinevas geenis. Haigus pärandub peamiselt autosoom-retsessiivsel teel. Leberi sündroomi all kannatab umbes 10-20% pimedatest lastest, mistõttu on see haigus üks sagedasemaid pimedaksjäämise põhjustajaid lapseeas. Sümptomid võivad suuresti varieeruda, enamasti kaasnevad haigusega ka nüstagmid, ereda valguse kartus, iseloomulikud on sügaval silmakoobastes asetsevad silmad. Esinemissagedus 1:50 000-100 000.

Leberi päriliku optilise neuropaatiaga seotud mutatsioonide analüüs

Leberi päriliku optilise neuropaatia test võimaldab määrata kolme põhilist haigusseoselist mutatsiooni – m.3460G>A, m.11778G>A jam. 14484T>C.

Leberi pärilik optiline neuropaatia (LHON) on silma võrkkesta ganglionirakkude degeneratsioon, mis viib keskse nägemise järsule halvenemisele. Eelkõige mõjutab see haigus noori täiskasvanud mehi.

Haigus kandub järeltulijatele edasi vaid ema kaudu (isaliini pidi päritavust ei esine) ning vastavad mutatsioonid esinevad mitokondriaalses genoomis. Tuntakse kolme haigusseoselist mutatsiooni (m.11778G>A, m.3460G>A ja m.14484T>C) ning enamasti on LHON põhjustatud ühe sellise geneetilise muutuse poolt. Põhja-Euroopa populatsioonides kannab iga 9000-ndas inimene ühte nimetatud mutatsiooni. Haiguse esinemus Euroopas on 1:30 000 – 1:50 000.

Pigmentretiniidiga seotud mutatsioonide analüüs

Pigmentretiniit on pärilik silma võrkkesta düstroofia, mida iseloomustab fotoretseptorite järk-järguline hävimine. Haiguse sümptomiteks on nägemisvälja ahenemine, kanapimedus ja silmapõhja muutused. Pigmentretiniit pärandub tavaliselt autosoom-retsessiivsel teel. Seda esineb 84% kõigist haigusjuhtudest. Autosomaalset dominantset pigmentretiniiti esineb 10% ja X-liitelist pigmentretiniiti esineb 6%. Pigmentretiniidi levimus on 1 : 3700.

Autosoom-retsessiivse pigmentretiniidi test võimaldab kindlaks teha 594 haigusseoselist mutatsiooni 19 erinevas geenis (CERKL, CNGA1, CNGB1, MERTK, PDE6A, PDE6B, PNR, RDH12, RGR, RLBP1, SAG, TULP1, CRB, RPE65, USH2A, USH3A, LRAT, PROML1 ja PBP3).

Autosoom-dominantse pigmentretiniidi test võimaldab kindlaks teha 385 haigusseoselist mutatsiooni 16 erinevas geenis (CA4, FSCN2, IMPDH1, NRL, PRPF3, PRPF31, PRPF8, RDS, RHO, ROM1, RP1, RP9, CRX, TOPORS, PNR ja KLHL7).

Stargardti tõvega seotud geeni (ABCA4) mutatsioonide analüüs

ABCA4 (ABCR) geenitestiga on võimalik kindlaks teha 558 erinevat haigusseoselist mutatsiooni.

Mutatsioonid ABCA4 geenis seostuvad mitme erineva silma võrkkesta (reetina) patoloogiaga, nagu Stargardti haigus ja kolvikeste-kepikeste düstroofia (cone-rod dystrophy).

Stargardti haigus on varases eas avalduv makuli degeneratsioon, mille sümptomid ilmnevad enne 20 eluaastat. Haigus on kõige sagedamini esinev makuli degeneratsiooni vorm, levimusega üks juht 10 000 inimese kohta. Stargardti haigust põhjustavad mutatsioonid ABCA4 geenis ja haigus pärandub autosoom-retsessiivsel teel. ABCA4 geen reguleerib transmembraanse transportervalgu funktsiooni silma võrkkestas.

Kolvikeste-kepikeste düstroofia on kaasasündinud reetina düstroofia. Haigust esineb umbes ühel 40 000 inimesest. Iseloomulikeks sümptomiteks on värvitaju ja nägemisteravuse halvenemine nägemisvälja keskosas. Haiguse süvenedes järgneb nägemisteravuse kahanemine ka nägemisvälja perifeerses osas ning progresseeruv kanapimedus.

Usheri sündroomiga seotud mutatsioonide analüüs

Usheri sündroomi geenitest on loodud Usheri sündroomi kõiki kliinilisi alavorme põhjustavate mutatsioonide määramiseks. Usheri geenitestiga on võimalik kindlaks määrata 612 mutatsiooni kokku 9 erinevas geenis (CDH23, MYO7A, PCDH15, USH1C, USH1G, USH2A, GPR98, CLRN1 ja DFNB31).

Usheri sündroom on geneetiliselt heterogeenne haigus, mille sümptomid võivad varieeruda suures ulatuses. Haigus on sageli komorbiidne. Tihti kaasneb Usheri sündroomiga ka pigmentretiniit, kurtus ja kahjustatud vestibulaarfunktsioon. Haiguse levimus on 3-4:100 000.

Usheri sündroomil on leitud kolm erinevat kliinilist alatüüpi (USH1, USH2, USH3) mis avalduvad erinevas vanuses.

1. USH1 alatüübiga inimesed sünnivad kurtidena ja neil on probleeme tasakaaluga. Esimesed märgid pigmentretiniidist – kanapimedus ja perifeerne nägemine – ilmnevad juba varases teismeeas.
2. USH2 alatüübiga vastsündinuid iseloomustab mõõdukas või raske kuulmislangus, mis püsib stabiilsena. Pigmentretiniidi sümptomid ilmnevad tavaliselt kohe pärast teismeiga. Nägemisega seotud probleemide süvenemine toimub aeglasemalt kui USH1 alatüübi puhul.
3. USH3 on harvaesinev haiguse alatüüp. USH3-ga sündinud lapsed on tavaliselt normaalse kuulmisega või kerge kuulmislangusega. Nende nägemise ja kuulmise kadu on progresseeruv ja see algab enamasti teismeeas. Lisaks eelnevale võib neil olla ka probleeme tasakaaluga.

Vitelliformse makuli düstroofiaga seotud mutatsioonide analüüs

Vitelliformse makuli düstroofia geenitesti abil on võimalik kindlaks teha 138 mutatsiooni, mis paiknevad BEST1 (VMD2) geenis. BEST1 geen kodeerib transmembraanset valku bestrofiini, mis reguleerib klooriioonide liikumist reetina rakkudes.

Vitelliformne makuli düstroofia on pärilik haigus, mida iseloomustab kollase pigmendi (lipofustsiini) kuhjumine reetina pigmentepiteelile. Pigmendi kuhjumise tulemusena halveneb tsentraalne nägemine ja haiguse progresseerudes võib tekkida nägemise kadu. Haigus avaldub tavaliselt lapseeas või mõnikord ka teismeeas. Vitelliformne makuli düstroofia on seotud mutatsioonidega BEST1 geenis ja haigus pärandub autosoom-dominantsel teel.