Pärilik soolevähk

Ligikaudu 25% jäme-ja pärasoolevähkidest on perekondlikud ehk päranduvad vanematelt lastele. Päriliku soolevähi kaks sagedamini esinevat vormi on perekondlik adenomatoosne polüpoos (FAP) ja Lynch´i sündroom ehk pärilik mittepolüpoosne soolevähk (HNPCC).

Soolevähiga patsientide lähisugulastel on suurenenud risk soolevähi tekkeks. Lisaks mõjutavad geneetilised faktorid ka seda, millises vanuses kolorektaalvähk välja areneneb. Inimestel, kelle lähisugulastel on avastatud soolevähk, on vähi teke hinnanguliselt 10 aastat varasem kui sporaadilise soolevähiga inimestel. FAP puhul on keskmine vanus kolorektaalvähi diagnoosimise ajal 30ndate eluaastate algus ja Lynch´i sündroomi puhul umbes 40 eluaastat.

Perekondlik adenomatoosne polüpoos – FAP

Klassikalise FAP diagnoos pannakse tavaliselt siis, kui patsiendil esineb jäme- ja pärasooles enam kui 100 adenomatoosset polüüpi. Polüüpide teke algab juba esimese elukümnendi jooksul ning haigus võib kulmineeruda kasvajaga juba enne 40ndat eluaastat. Klassikalise FAP-ga isikutel kasvab polüüpide arvukus vanuse suurenendes, jäme- ja pärasooles võib moodustuda sadu kuni tuhandeid polüüpe. FAP-ga isikutel on 87% risk kolorektaalvähi tekkeks. FAP-ga isikutel võivad polüübid tekkida ka maos või peensooles, samuti on suurenenud risk vähi tekkeks nendes elundites.

FAP on autosomaal-dominantse päritavusega, mille kohaselt on järglastel 50% tõenäosus omada haigust põhjustavat geenivarianti. Haiguse geneetiline põhjustaja on tuumorsupressorgeen nimega APC, mis paikneb 5. kromosoomis. Geenimuutustega patsientidel on väga kõrge, kuni 90% risk haiguse tekkeks. Mutatsioonid APC geenis põhjustavad nii klassikalist kui ka hilinenud perekondlikku adenomatoosset polüpoosi. Need mutatsioonid mõjutavad raku võimet säilitada normaalne kasv ja funktsioon. APC mutatsioonist põhjustatud raku liigne kasvamine viib polüüpide tekkeni soolestikus. Mutatsiooni asukoht geenis mõjutab polüüpide arvukust ja seda, missuguses vanuses polüübid pahaloomuliseks muutuvad. Patsiendid, kellel tuvastatakse APC geenis paiknevate mutatsioonide esinemine, tuleks saata polüüpide olemasolu kontrollimiseks sigmoidoskoopiasse või kolonoskoopiasse.

Lynch’i sündroom ehk pärilik mittepolüpoosne soolevähk – HNPCC

Lynch´i sündroom on samuti autosomaal-dominantse pärandumisviisiga, seda põhjustavad peamiselt mutatsioonid DNA reparatsioonigeenides. DNA reparatsioonigeenide ülesandeks rakus on DNA sünteesi käigus tekkivate vigade parandamine. Lynch`i sündroom on kõige sagedasem perekondlik jäme-ja pärasoolevähi sündroom moodustades orienteeruvalt 3-5% soolevähi juhtumitest. Indiviididel, kellel avastatakse geenimuutused reparatsioonigeenides MSH2, MLH1, PMS1 ja PMS2, on ligikaudu 80% risk kasvaja arenguks. Lisaks jäme-ja pärasoolevähile on HNPCC puhul leitud oluliselt sagenenud emakavähi, munasarjavähi, kuseteedevähi, peensoolevähi ja sapiteedevähi esinemine.

Lynch´i sündroomi esinemise tuvastamine algab Amsterdami kriteeriumite hindamisega. Kui patsiendi kriteeriumid on täidetud, siis järgnevalt soovitatakse läbi viia mikrosatelliitide ebastabiilsuse testimine, mis annab üldist informatsiooni selle kohta, kas tegemist võiks olla mutatsioonidega reparatsioonigeenides. Testi tulemus “ebastabiilne-kõrge” viitab suurele tõenäosusele reparatsioonigeenide mutatsioonide esinemiseks, mida saab täpsemalt määrata spetsiifilise reparatsioonigeene hõlmava mutatsioonianalüüsiga.

Päriliku soolevähi sündroomide testimine viiakse läbi kolme geeni sekveneerimise teel. (MLH1, MSH2 ja APC). Sekveneerimisega on võimalik välja selgitada konkreetsed mutatsioonid, mis võivad põhjustada päriliku soolevähi teket. Erinevatel mutatsioonidel on vähi tekkes erinev roll: mõni neist on üsna nõrgalt seotud vähi tekkega, teised mutatsioonid lubavad aga ennustada kuni 90% vähiriski tõusu.

Kõikidel APC geeni või reparatsioonigeeni mutatsiooniga indiviididel ei pruugi kasvaja areneda, kuna neil ei teki kasvaja arenguks vajalikke lisamutatsioone, mis geeni normaalse funktsiooni välja lülitaksid, et saaks alata kasvaja moodustumise protsess. See on põhjus, miks mõnes põlvkonnas ei esine kasvajaid, kuigi on tegemist soolevähi päriliku vormiga ning indiviididel esineb ka riski tõstev mutatsioon. Kuid vastavat mutatsiooni kandvatel isikutel on siiski 50% tõenäosus see oma lastele edasi pärandada isegi juhul, kui neil endal kasvajaid ei teki. Seega kui sugulaste hulgas tuvastatakse taolise mutatsiooni esinemine, siis peaksid ka teised perekonnaliikmed laskma end selle mutatsiooni suhtes testida, et saada infot selle kohta, kas neile on samuti vastav mutatsioon pärandunud ning põhjustab suurenenud vähitekke risk. Mutatsiooni kandjate tuvastamine võimaldab kasutusele võtta kasvajaid ennetavad meetmed või avastada kasvajad juba varajases staadiumis, enne kui need muutuvad eluohtlikuks. Kolorektaalvähki on võimalik ennetada kasvajaeelsete polüüpide (ehk adenoomide) tuvastamise ja eemaldamisega enne kui need muutuvad pahaloomuliseks.

Päriliku mitte-polüpoosse kolorektaalvähiga võib tegemist olla järgmistel juhtudel:

Amsterdami kriteeriumid II:

>> Vähemalt kolmel veresugulasel on esinenud HNPCC-ga seostatav pahaloomuline kasvaja (jäme- ja/või pärasoolevähk; endomeetriumivähk; peensoolevähk; ureeteri või neeruvaagnavähk).
>> Üks sugulastest peab olema teise kahe esimese astme sugulane (Näiteks: jämesoolevähk on isal ja kahel pojal).
>> HNPCC-ga seotud kasvajate esinemine vähemalt kahes põlvkonnas.
>> Vähemalt üks pahaloomulistest kasvajatest peab olema diagnoositud enne 50. eluaastat.

HNPCC-ga seotud pahaloomulised kasvajad: jämesoolevähk, pärasoolevähk, endomeetriumivähk, peensoolevähk, munasarjavähk, maksavähk, sapiteedevähk, kõhunäärmevähk, rinnavähk ja maovähk.